Kirjeldan juhtumit, kus haiglasse saabus kiirabiga noor naine, kaebuseks lämbumistunne. Füsioloogilistest tunnustest esinesid tugev hingeldus, värinad ja südamepekslemine. Vererõhunäit oli üle normi ja pulsisagedus kiire. Lisaks oli ta kaetud külma higiga ning läbivaatuse käigus selgus, et tegemist on allergilise reaktsiooniga, millest tingitult oli keel tursunud ja lõhenenud. Neelamine takistatud polnud. Küsides naiselt mis juhtus, vastas ta, et ei tea ise ka täpselt, vist sõi midagi, mis põhjustas allergilise reaktsiooni.  Naine oli suures ärevuses ja rääkis kiiresti. Ta kordas pidevalt, et tunneb, kuidas lämbub ja kardab,et sureb. Veel lisas, et tal on diagnoositud ärevushäire.
Palusin patsiendil tulla voodile, mille peaosa oli tõstetud istuvasse asendisse. Seejärel rääkisin rahulikult ning selgelt, milliseid toiminguid  hakkan sooritama ja millist ravimit manustan ning kuidas see tema enesetunnet mõjutab. Jutuajamise käigus esitasin patsiendile erinevaid küsimusi saamaks informatsiooni ning juhtimaks tähelepanu lämbumistundelt kõrvale. Palusin tal anda teada, kui enesetunne halveneb või kui on küsimusi/muret. Patsient palus, et ma teda täielikult kardinaga ei eraldaks ja soovis, et tema vaateväljas oleks arst või õde. Selgitasin patsiendile, et olen siin lähedal ja teda jälgitakse pidevalt ning ta ise saab jälgida meie kohalolekut. Küsisin iga natukese aja möödudes tema enesetunde kohta ning jälgisin sümptomeid ja näitajaid. Kuulasin, kuidas ta kirjeldas enda enesetunnet ja nüüdseks uut muret väikeste laste pärast, kes jäid vanaemaga koju. Patsiendi suurem ärevus möödus umbes tunni jooksul, kuid mure laste ja vanaema pärast jäi.  Peale ravimite manustamist  hakkas keeleturse alanema ja patsiendi füsioloogilised sümptomid möödusid. Elulised näitajad stabiliseerusid paralleelselt ärevuse möödumisega. Mõne tunni möödudes lubati patsient koju, kus ta pidi hoiduma allergiat tekitavast toidust. Selleks ajaks oli ta enda sõnul välja mõelnud allergilist reaktstiooni põhjustanud toiduaine. Ärevusega toimetulemisest rääkis ta, et käib regulaarselt psühholoogi juures ning teab, mida tegema peab.

Ärevate patsientidega on keeruline toime tulla siis, kui nad rahutud, aktiivsed ja keelduvad õdede või arstidega koostööst, mõistmata, et soovime neid aidata.